Emotsionaalse hüljatuse valukogemus ja lahendus.

Kuula audiojutuna: https://anchor.fm/minade-audiokanal

või loe edasi siin:

Kirjutan oma kogemusest, sest võibolla see aitab sind kui oled kogenud või koged seda ka praegu. Püüan sõnadesse panna enda tunded ja mõtted, kui selle valuga lõpuks ühenduse sain ning kuidas see minu jaoks lahenes – väga ootamatult, kuid loogiliselt. Ehk saad siit sinagi inspiratsiooni proovida või toetada kedagi, kes seda vajab.

Sea end mugavalt sisse, võibolla varu ka salvrätikuid, lugemine on veidi pikem kui tavaliselt.

Emotsionaalne hülgamine on haav mida kannavad paljud inimesed. Kuulen ja märkan seda sageli. Oma teadmiste ja õpingutega olen seda uurinud ja analüüsinud, kuid see kõik jäi mõistuse piiridesse. Ilmselt ei jaga ma midagi uut, sest võimalik, et tead neid asju niigi. Kuid teadmisest üksi ei piisa. Ma teadsin ka, palju aastaid aga midagi ei muutunud ennem, kui see päriselt juhtus. Kukkusin sellesse ootamatult, andsin loa ja lasin kriisil end sellest läbi kanda – emotsionaalselt, koos valuga ja mitte teadmiste tasandil.

Üldisemalt emotsionaalsetest kriisidest

Oma emotsionaalsete haavadega olen palju aastaid tegelenud ja samm sammult neid lahendanud. Üks lugu viis teiseni, igakord läks kergemaks ja kergemaks. Ilmselt on see kõik olnud ettevalmistus ühelt poolt ja teiselt poolt loomulik arengukasv. Kõik on osa minust ja üks tervik nagunii. Seega iga teema, mille endas lahendan, toetab iga järgneva lahenemist loomulikumalt. Inimene on programmeeritud nii, et kardame kriise, eriti emotsionaalseid, sest need on seespool. Neid ei saa katsuda, ette näha ega seest välja võtta. Ja see on alati nii jubedalt õudne ning ebameeldiv tunne. Õnneks on iga läbitud kriis topelt preemiaga – palju muutub paremaks, kergemaks ja voolamavaks, iseendamaks (loe: autentsemaks endaks).

Täpsemalt minu lugu

Ühel õhtul arutasin kaaslasega sõpradest ja sõprusest ning mil moel iga inimesega tekib erinev kontakt, teemad ja suhtlus mida jagada, kuidas jagada ja milliseid reaktsioone eeldada. Siis kuidas keegi millelegi reageerib, lähtuvalt oma tuumhaavadest ning kuidas mina omakorda reageerin enda tuumhaavadest. See on lihtne selgitus peegeldamisele – miski teises peegeldab mulle midagi minust ning see käivitab mind. Kas ma pean sellest teisele rääkima? Ei pea, see ei puuduta teda vaid ainult mind ja kõik mida teha saan, on olla tänulik selle olukorra tekkimise eest. Nii minuga juhtuski, jagasin ühte enda väga erilist kogemust läbi Facebooki sõnumi ja reaktsioon sellele oli – vaikus. Ühelt poolt, mis seal ikka öelda ja ei pidanudki aga õnneks see käivitas mind. Kurbus tuli rinnakusse, keha läks raskeks ja tundsin end äkki nii üksi.

Lasin sellel tundel olla täpselt nagu oli ehk et ma ei hakanud seda alla suruma ega ära pühkima või vaigistama mõne muu tegevusega. Istusin ja jagasin seda kaaslasega, kes jagas oma mõtteid sellest, et iga inimene ongi ju erinev jne. Minu sees karjus kõik: „Ma tean seda niigi, mis sa sellest mulle praegu räägid!“ Ja siis tuli laviin. Tunne mis kaaslase öeldud lausele järgnes oli see, et – jagasin emotsionaalset kogemust ja see lõigati kellegi teise mõistujutu poolt ära.

Ootamatu taipamine

Mulle jõudis üle kogu keha kohale see tunne, et olin avanud end, saatnud oma tunnete kiired välja ja teisel pool ei olnud kedagi neid vastu võtmas. Ühendus katkes. Teate seda kui püüad juhet pistikusse panna aga pole pistikut. Tundsin, et pole kedagi (kes on näinud filmi Will Smith´ga „I am a legend“- tõlkes „Ma olen legend“), see sama tunne kui Will päevast päeva kuulutab raadiosaatjas, et ootab iga päev kell 12 siin ja mitte keegi ei vasta, keegi ei tule ja nii aastaid. Sama tunne tekkis mul. Saadan laengu välja ja kedagi pole vastu võtmas ega vastamas sama tundega.

See oli nii valus kogemine mis kehas toimub, kui tagasiside samas „keeles“ puudub. Kokkuvarisemine ja samal ajal füüsiline pinge ootusest, et äkki siiski. Ja ei miskit. Raske on seda tunnet kirjeldada. Kes on sarnast kogenud, aimab millest räägin. Paari sõnaga siiski püüan selgitada. Kogu keha läheb nagu alarmi alla – füüsiline pinge igas organis, lihases. Nagu oleks valvel ja kikivarvul. Ootad, et kuulda kinnitust, et sind on kuuldud ja kuulatud, tuntud ja tajutud. Ja iga väikese ajavahe tagant, lootus vastust saada, variseb kokku. Siis uuesti pingutad ja siis uuesti varised kokku. Meeletu raskus ja segadus kehas. Tahaks appi hüüda ja ei suuda, ainult reageerida sain – viha, nutt, hirm – kõik läbisegi.

Kui see oli mõnda aega kestnud, ilmus mu õpitud kaitsereaktsioon automaatselt – istun, vahin ühte punkti, lülitan enamus meeled välja, et ei kuuleks, tunneks ja näeks, näole manatud kivimask. Ja samal ajal ootan, et äkki keegi võtab mind kaissu või puudutab või paneb käed ümber – äkki keegi siiski märkab. Samal ajal enda sees, „osakond“ osakonna haaval, lukustada kogu elektriline laeng, mis ähvardab purustada kõik.

Minu lahendus.

Istusin minuti või paar (ajataju nendel hetkedel kaob) ja teadsin, et vajan lahendust NÜÜD. Muuta stsenaariumi ehk midagi, mida pole kunagi varem selles olukorras teinud. Selle asemel, et süüdistada teist, kes ei olnud mitte milleski süüdi. Samuti ei saanud ta ka mitte kuidagi anda seda, mida sel hetkel kõige enam vajasin – sest ma ei olnu seda talle ikka veel öelnud JU!!!!! See oli ainuke hetk kus kasutasin mõistust (mõistust on meil vaja, lihtsalt oluline on kes juhib, et terveneda – sina või mõistus?  See on eraldi teema ja sellest siin pikemalt juttu ei tee). Ja mõistus ütles: „Siruta ise, et küsida mida vajad. Ma ju just taipasin, et soovin, et keegi võtaks mind kaissu või paneks käed ümber, TEE SIIS ISE ESIMENE SAMM!

See kõne jooksis mu seest nii kiirelt läbi ja ma ei andnud aega enam ego sellel osal vahele tulla, mis oleks mind sellest ilmselt välja rääkinud (mis on tavapärane, sest ego tahab meid varasemate kogemuste kordumise eest kaitsta, rääkides igasugu lugusid ja leides erinevaid vabandusi ja põhjendusi). JA MA TEGIN SEDA! Pugesin ise kaissu, võtsin ümbert kinni ja teate mis – sellele tuli vastus – kaaslase käed haarasid mind enda embusse, ma sain enda käed vabaks lasta ja lihtsalt lubasin end vajuda sellesse tundesse, et mind lõpuks kuuldi (kusjuures kas märkasid, et ma ei teinud seda sõnadega vaid liigutusega, ise esimest sammu astudes).

Ja kõik mis mu sees selleks hetkeks veel alles oli, voolas pisaratega välja. Nutsin end tühjaks. Silme ees jooksid taipamised ja pildid miks see nii on, kust see tuleb ja mille põhjal olen oma kaitsereaktsiooni üles ehitanud. Kõik oli selge ja iga sekundiga läks kergemaks ja kergemaks. Pisarad lõppesid ise, kui keha tundis, et nüüd on hästi.

Mis toimus füüsilises kehas samal ajal?

Äkki tundsin kehas surinat ja sellele järgnes midagi müstilist (ilmselt beebid tajuvad seda igakord, kui saavad vastusreaktsiooni vanemalt ja see on nende organismi endorfiinidega ehk õnnehormoonidega üleujutamine, mis paneb nad rahunema, tundma end turvaliselt ja usaldama, et nad pole üksi. Samuti on see valuvaigistava toimega). Tundsin kuidas kogu mu keha hakkas pealaest (eriti tugevalt andis tunda kuidas ajus pingelaeng alanes) jalataldadeni, ükshaaval lõdvenema. Tajusin iga lihasgruppi, organit ja kehaosa. See oli nii kummaline, sest ilmselgelt olin ma selle tunde ammu unustanud ja kaitsemehhanismide poolt blokeerinud.

See kehaline kogemus tekitas joovastavat tunnet, nagu mingisugusesse transsi oleks vajunud. Samal ajal ülimalt teadvel ja ühenduses olles (kes on kergelt purjakil elus kasvõi korra olnud, siis see tunne sarnanes kõige enam sellega). Isegi kui keha püüdis uuesti vana pingeasendit sisse võtta, siis see kohe lõdvenes uuesti – lihasmälu refleks. Keha võttis kõik üle, mina ainult lubasin.

Kõik protsessid mis sel hetkel aset leidsid, neid ei saagi kirjeldada ja ei peagi teadma, olulisim oli siin lihtsalt usaldada, et keha teab kõige paremini ja lubada tal teha oma tööd. Need programmid on nii ürgsed, et pole mõtet neis kahelda. Ja lõpuks tundsin kuidas ma võin silmapilk uinuda, teades, et mu eest kantakse hoolt. Minu sisse oli saabunud turvaline tunne, usaldus ja rahu. Olin nagu koju jõudnud. Järgnevatel päevadel märkasin oma keha tegevat uusi liigutusi. Samal ajal olin ka veidi kohmakas, sest uuega on vaja veidi harjuda. Huviga jälgin edasisi muutusi, sest 39 aastat oma jälje jätnud ja täielike muudatuste jaoks füüsilises kehas, tuleb anda aega.

Lühidalt teooriast millega emotsionaalse hülgamise kogemus on enamasti seotud.

Imik saab endast teadlikuks läbi vanema peegelduse ehk imik saadab välja heli, emotsiooni, žesti (ta ei kasuta sõnu) ja see kuidas sellele vastatakse, kujuneb emotsionaalne side, usaldus, turvatunne. Kui vanem on kogenud ise emotsionaalset hüljatust, erinevaid traumasid ja valu, mistõttu on ellujäämiseks olnud vajalik emotsioonid maha suruda, tuimestada, eirata, siis ongi tal raske lapse selgeid ja ebaselgeid signaale õigesti tajuda, aimata ning neile samaga vastata. Lapsel tekib segadus ja ta hakkab järjest vähem usaldama enda tundeid ning „usub“ rohkem vanema tundeid. Või õpib kasvades „selgeks“  vanemate poolt nimetatud tunded kui näiteks nutad ja sulle öeldakse, et ära pinguta üle, pole sul midagi nii valus. Lapse tunne tühistatakse, seda ei usuta, ei tajuta ja ei võeta kuulda.

Ehk et lapse emotsionaalsed kiired, mida ta vanemate poole saadab, lõigatakse mõistusega läbi. Juhe ei jõua pistikuni. Lootus aga jääb ja laps püüab ikka ja jälle seda ühendust luua ja taastada. Samal ajal aga kogemused on lapsele õpetanud, et see ilmselt, enamasti või alati (oleneb milline suhe lapsel oma vanemaga on olnud) lõppeb valuga. Seega töötab laps välja strateegia, mis hakkab teda selle valu eest kaitsma kohe, kui midagi tuttavat kuskilt paistab, annab tunda, ilmub. Ja kusjuures piisab vaid ühest sarnasusest eelnevalt kogetule ja alarmsüsteem käivitub.

Kokkuvõttes…

Kui probleem on ühenduse katkestuses vanema poolt lapse varases eas, siis lahendus on täiskasvanuna õppida tabama ära kui alarm häiresse läheb, mida sel hetkel tegelikult vajad ja siis selle järele ISE sirutada. Olenemata kui ebameeldiv ja valus see on ja kas see keegi teine vastab või mitte. Oluline on TEHA see liigutus või ÖELDA välja mida vajad. Ja loomulikult seda harjutada, harjutada ja harjutada, kuniks see muutub sama loomulikuks kui kahvliga söömine.

See on ka üks kehapsühhoteraapia põhiteesidest, et lahendada need liigutused, mis mingil põhjusel jäid lõpetamata, tegemata või vastuseta. Sest keha mäletab ka siis, kui oled 100 aastane. Seega ei ole oluline kui vana ja kui kaua oled oma kaitseid kasutanud. Keha püüd on alati see lõpetada, sest tema jaoks ei ole aega – kui kogemus käivitub, siis kõik toimub uuesti nagu see esmakordselt juhtus. Keha jääb samasse sündmusesse lõksu. Täiskasvanuna saame need ise lõpetada, sest me ei sõltu enam vanematest, kes annavad meile peavarju, süüa ja riideid, et ellu jääda. Nüüd sa võid teha teisiti ja nii nagu sinu jaoks õige on.

Ilusaid sirutusi, kõnekaid kriise ja julget endaks kasvamist!