Ei oska joonistada ?! Vale!
Kuula audiojutuna: https://anchor.fm/minade-audiokanal
või loe edasi siin:
Wikipedia seletab – joonistamine on mingile pinnale visuaalsete kujundite tegemine joonistusvahenditega – näiteks pliiatsi, sule, sangviini, puusöe või kriidiga. Joonistamisega tegeleja on joonistaja. Joonistamise lõpptulemus on joonistus.
Visuaalne kujund on ükskõik milline kujund, mis on silmaga mingil pinnal (nt. paber) näha – kriips, ring, puu, maja…
Oskan neid teha? Oskan, seega oskan joonistada! Aga miks siis väidan, et ei oska ja mida tegelikult selle all mõtlen? Selline küsimus kerkis mu pähe, kui võtsin pliiatsi kätte üle tüki aja. Proovisin otsida pilti, mida joonistada. Läks tund, siis lõin arvuti kinni ja läksin turri: „Mina ei oska nii ilusasti joonistada! Ma tean, et mul ei tule need detailid välja nagu pildil näen ja üleüldse tulevad jooned kõverad ja proportsioonitud! Arrrrrhh!!!“
Ikkagi vedasin end sahtlini, otsisin paberi ja pliiatsid ning istusin laua taha. Hakkasin lihtsalt jooni vedama. Siis tuli üks mõte ja teine ning hakkasin otsast minema. Ideed muutusid käigu pealt. Mida kauem kritseldasin, seda enam märkasin, et olen keskendunud ühele detailile, siis teisele ja ühtäkki teadsin mis toimub. See oli sisemine protsess, et miskit saaks nähtavale tulla.
Ja siis taipasin, et piirasin end ennem „ei oska´ga“. Jonniga hakkasin ikkagi tegema, kuniks piirid kadusid. Oppaa! Muidugi!!!! Loovusel ei ole piire ega piiranguid. Loovusel ei ole ettekirjutusi. Ainuke kes seda teeb, olen mina ISE. Sest mul on ootused, tingimused ja kindel ettekujutus, mis sellest tulema peab, et see MULLE meeldiks. Siis ma ei saa ennast kritiseerida ja võibolla julgen ka teistele näidata. Tere, tere „sisemine kriitik“ – üks inimese sisemisi Minasid, kes valvab, et ma ei eksiks, sest eksimusi karistatakse. Ja karistatud saada ei taha ju keegi.
Sisemine kriitik kaitseb/hoolitseb, et välismaailm võtaks enda sekka, et ei oleks teistest liialt erinev ehk et saaks KUULUDA. Tingimused, mille alusel õpin kuuluma, seab lapseea kasvukeskkond. Ühtpidi on kriitik kasulik, et ellu jääda kuniks elu sõltub kellestki teisest (-st). Täiskaasvanuks saades on kriitik aga sage enesearengu takistus.
Palju õnne! Minu üks varjudest – KUULUDA. Ikka veel laps minu sees tunneb, et kui ta on teistsugune, siis jääb üksi ja keegi teda ei taha. Muutun teiste naerualuseks või hoopis tõugatakse eemale. Selle taipamise hetkel tegin valiku: „Olen väsinud võitlemast, et kuuluda nende hulka, kes seavad tingimusi, et saaksin kuuluda“. EI! Esmalt tahan ma kuuluda iseendale, luua mis tuleb südamest ja jagada kõike seda inimestega, kes soovivad kasvada selleks, kelleks nad siia ilma loodud on – iseendana ja teistsugusena, koostööd tegema ning ise looma. Kuuluda tingimusteta nagu olen mina ja nagu oled sina.
Jah, ma oskan joonistada – paberile ja oma ellu. Luues visuaalselt nähtavaid kujundeid, ükskõik millisele „pinnale“, ükskõik millise „vahendiga“. Minu elu on lõuend ja mina joonistusvahend.