s

Alienum phaedrum torquatos nec eu, vis detraxit periculis ex, nihil expetendis in mei. Mei an pericula euripidis, hinc partem ei est. Eos ei nisl graecis, vix aperiri consequat an.

Sees ja veel millegi sees

Kuula audiojutuna: https://anchor.fm/minade-audiokanal

või loe edasi siin:

Ükspäev tekkis imelik tunne. Päev oli möödunud toimetades ja kui istusin umbes tunni mitte midagi tehes, hakkasin tajuma kummalist olekut. Olen nagu kuskil millegi sees, siis siin samas ja kõikjal, korraga. Imelik. Kuidas see võimalik on?

Vaatasin päevale tagasi. Imelikult palju sai tehtud, rohkem kui tavaliselt. Mõtisklen, et kas võib olla, et olin igas hetkes nii kohal? Kas siis saabki palju tehtud nagu möödaminnes? Ja kui olen hetkes, siis kus see asub? Mille sees see hetk on? Kes on see, kes hetkes on ja samal ajal millegi sees ja korraga kõikjal?

Keegi vaatab minu seest välja, läbi silmade. See miski, mida kutsun Minaks, elab minu kehas ja vaatab välja. Kes see on, kes end Minaks kutsub? Kuidas ta sellesse kehasse sai? Mida ta teab ja mil moel ta tegelikult toimetab, kust info saab ja kuhu edasi liigub?

See keegi Mina minu sees vaatab välja ja ühtäkki tajun, et olen veel millegi sees. Aknast õhtutaevast märgates, tajun kummalist mullis olemise tunnet. Teate küll, seda tunnet kui kapseldume või kontakti kaotame. Kuid see oli teisiti, olin hoopis nii kontaktis millegagi veel. See on suur, see on kõikjal minu ja teie kõigi ümber. Mis see on, küsisin endalt? Hmm, planeet Maa millel elan ju, oli esimene mõte. See on ju ümmargune nagu mull ja ma olen selle sees. Ei, see on veel suurem. Ja ma ei leidnud sellele vastust. Ilmselt ei peagi teadma aga see tunne oli midagi väga teistmoodi ja sõnadesse võimatu panna.

Mul on viimasel ajal tekkinud usaldus, et ma ei peagi kõigele nimetust andma vaid lihtsalt uskuma tunnet, mis on. Ja kui see on mõtlemapanev, siis saan enda jaoks teha ainult ühe järelduse – minus, minu ümber ja kõikjal, on midagi palju enamat, mida niisama igapäeva toimetuste siginas-saginas ei taju. Kas peaksingi? Vastan jah, aegajalt võiks peatuda ja tunnetada mis minu ümber on, sest see on see, mille sees elan, see on minu elupaik. Mingil põhjusel lubati inimesena mul seda tajuda ja tänu sellele mõistan, et inimene ei ole ainult füüsiline tegelinski, kellele on käed ja jalad, töö ja lapsed. Tajud ja tunnetamine on antud meile põhjusega. Kasutage seda, sest me keegi tegelikult VEEL ei tea, milleks need anded on meile antud.