Supervisiooniga seotud tabud.

Abistaja enda toetamine ei ole väga moes. Kui uurida põhjuseid, on vastuseks midagi sellist: „Kui vajan toetust, siis mis terapeut ma olen?!“ Või arvatakse, et see ei aita nagunii või häbenetakse kolleegide ees enda inimlik pool nähtavale tuua. Sageli ollakse ka ametiga identifitseeritud ja siis on raske enda vajadusi näha, veel vähem täita. Ühiskonnaski on kritiseerivaid uskumusi selle kohta, milline ja kuidas üks professionaalne terapeut või abistaja peab olema. Need on illusioonid, sest oleme ennekõike inimesed. Isiklik materjal on kõikjal kaasas ja väljendub selles kuidas oma tööd teeme.