Milleks on vaja isiklikku ruumi
Kuula audiojutuna: https://anchor.fm/minade-audiokanal
või loe edasi siin:
Sõbranna käis külas. Jutustasime ühest ja teisest teemast ning jutt läks laste peale. Sõbranna jagas hiljuti avastatud käitumismustrit ühel oma lapsel. See oli veidi ebatavaline lapse jaoks ja kummaliselt hakkas lahti rulluma pilt. Esmalt ilmus üks, siis teine ja kolmas. Samal ajal kui need pildikihid ilmusid, tajusin kuidas miski blokeerib neid väljendamast. Sõbranna vaatas mulle otsa ja ootas infot. Tundsin kuidas hoian end tagasi või et miskit hoiab tagasi. Mõtlesin endamisi, et olgu, las see praegu olla ja kirjeldan lihtsalt seda, mida esialgu tunnen. Mis ma üks hetk taipasin selle jutuajamise käigus, oli see, et blokeering on seotud veel ühe inimesega ruumis. Kuna ruum on suhteliselt väike, siis tahtmata kõik kolm mõjutavad teineteist. Mingil alal tekib nö ühisväli, kus ruumis viibivate isikute info/energeetika ühineb. Hetkel ma ei laiendaks seda ühisvälja mõtet, sest loomulikult asuvad selles punktis ka muud mõjutused. Lihtsuse mõttes jään hetkel kolme inimese juurde.
Mis tegelikult minuga juhtus? Juhtus see, et osa minust oli häälestunud sõbrannale ja teine osa, sellele kolmandale inimesele. Ja sellega olin jaotatud kolme inimese vahel – mina, sõbranna ja kolmas inimene. Mida rohkem inimesi ruumis, seda enam oleme jaotatud. See ei juhtu teadlikult vaid see lihtsalt on nii, sest meie kehad ja teadvus on suhtes ja suhtlevad kõigega mis ümberringi on. Ka nö elutute objektidega, sest inimese tajud on ülesehitatud nii, et ta orienteeruks ruumis ja teiste inimestega suhtlemisel. Lugedes alateadlikult infot tujude, liikumiste, olekute jmt kohta. Need on peegeldused, mis annavad mulle infot iseenda kohta kõikidel tasanditel.
Tean seda juba ammu aga vahva on see hetk, kui teadmised „kukuvad“ nö kehasse ja tekib juurde ka reaalne kogemus tajude tasandil. See on teistmoodi ja annab alati juurde mingi kolmanda mõõtme sellele, kuidas iseennast üksi ja kellegagi koos olles tunnen. Need on avardavad hetked ja ei kao edaspidi enam kuhugile. See on nagu uus anne või oskus. Nii ehk naa on see koguaeg minuga olnud aga sellest teadlikuks saamine ongi ju kogu enesearengu eesmärk. Muutun osavamaks iseenda ja teiste inimeste tajumisel. Seeläbi saan luua suhteid sügavamal tasandil ja mitte maskidega, mida kantakse. Ükskord need maskid nagunii langevad või „ununevad“ ja tõde tuleb päevavalgele, isegi kui see on vaid hetkeks.
Ja miks siis isiklikku ruumi ikkagi vaja on? Vahel tunnen, et ei jaksa suhelda või kuulata, tekib teatud sorti väsimus. See on teistsugune. Vajun nagu kuhugile „ära“ – oma „mulli“. On tuttav väljend? Oleneb kontekstist ja situatsioonist kuid vahest on nii, et keha kaitsemehhanism eemaldab meid teiste infoväljast. Põhjus on tegelikult lihtne. Pidev infotulv läbi erinevate tajude, lihtsalt väsitab süsteemi. Nii nagu telefongi läheb pika kõne peale kuumaks, samuti kuumeneb üle inimese häälestussüsteem välistele objektidele. Kui pole võimalik eemalduda füüsiliselt, tekib „mull“, kus saab natukene puhata.
Isikliku ruumi üks vajalikkustest on seega puhkus. Teine on, saadud info integreerimine, lahterdamine ja valikute tegemine – mida valida, mida mitte. Kui liiga palju infot tuleb pidevalt peale, siis tekib üleujutus ja see raiskab ressurssi, mida on vaja iseendaga kooskõlas olevate valikute tegemiseks, ilmunud teemade lahendamiseks jmt. Infoüleujutuses on raske oma sisehäält kuulda ja end tajuda. Teatud valdkondades kasutatakse seda inimese „nõrka kohta“ ära. Kuid sellest teadlik olles, saan kasutada teadlikku eemaldumist iseenda ja väliste objektide / sündmuste / isikute vaatlemiseks ning valikute tegemiseks. Peale valikuid saan tegutseda või otsustada mitte tegutseda.
Isiklik ruum on iseenda vaatlemise ja kuulamise ruum. Kõige lihtsam on luua seda mõneks ajaks füüsiliselt eemaldudes ja olla üksi, tegeleda mõne hobi või lemmiktegevusega, et välja lülituda ja tekitada teadlik „mullikene“.
Millega sina oma isikliku ruumi lood ja kui teadlik oled sellest, milleks seda vajad? Uuri ja avasta.
