Kus on mu inimtiivad? Ja ma ei räägi inglitest vaid endaks kasvamisest

Tiibu inimesel ei ole. Kas tõesti?

Miks kirjutan just tiibadest. Ja ma ei räägi inglitest või muudest müstilistest olenditest vaid inimese tiibadest. Jah, meil on tiivad, sellepärast kirjutangi. Sain selle kogemuse alles hiljuti.  Senini oli alati tunne, et kui näen pilti või räägitakse tiibadest, siis esoteerika maailmas tuleb juttu inglitest või olenditest. Reaalses maailmas on tiivad vaid lindudel ja putukatel.  Kus või millised on inimese tiivad?

Inimese tiivad on sümboolsed tiivad aga siiski need mis elus edasi kannavad või vastupidi, ei kanna, sest neid on kärbitud või piiratud. Kes seda tegi või teeb? Miks see juhtub ja kes vastutab? Kuidas oma tiivad endale tagasi nõuda? Kohe jutustan.

Kui vaatan tagasi oma eelnevale elule, siis sageli näen kuidas sai kõvasti punnitatud ja jõuga liikvele end lükatud. See ajas mind alati väga tigedaks, lausa vihaseks, et mis iganes mul plaanis oli, pidin selle nimel „hirmsasti vaeva“ nägema. Vahest isegi kõige lihtsam soov tundus üle jõu käivat või superplaani vajavat. Ja kui lõpuks sain mida soovisin, ei nautinud ma tulemust, sest olin liialt väsinud. Jõuvarud olid läinud planeerimisele, korraldamisele, skeemitamisele, seebitamisele ja nii edasi. Tegelikult tahtsin siis hoopis puhata aga et vaev asjata ei oleks, siis hambad ristis ikkagi tegin-olin-käisin nii nagu plaan ette nägi.

Muidugi on sellel kõigel ka oma plussid. Nagu igal pulgal on kaks otsa, nii ka selle punnitamisega. Positiivse poole pealt sain tohutult kogemusi ja lihvisin oma oskusi, et mis iganes ka ei oleks, alati on võimalus. ALATI! Sellest kogemusest kujunes üks minu elu motodest: „Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab!“ Küsimus on vaid kuidas saab – kas jõuga või kas üldse on alati vaja? Vastan, et siis oli vaja ja nüüd võin valida. Õppisin palju muudki, näiteks kuidas olla diplomaat keerulistes olukordades. Või kuidas panna omavahel toimima väga erinevaid aspekte, et plaan täituks ehk õppisin väga erinevate elementide puhul leidma ühisosi või teineteist täiendavaid osi.

Miinusena juurdus minusse tunne, et kergemini saavutamine pole midagi väärt. Või see, et ei saa kelleltki abi paluda, pean kõigega ise toime tulema. Kellegi peale ei saa loota ega oodata kingitusi, mis su elu rikastaks. Ise, ise, ise – üksi, üksi, üksi. Tekkis nõiaring ja kontrollivajadus, sest olin õppinud mitte kedagi usaldama. Samas kasvas ka vastutuse koorem. Inimesed mu ümber harjusid, et küll Jaana korraldab ja lahendab, tema pärast ei pea muretsema, ta saab ise hakkama, ta on rõõmsatujuline ja energiline. Tegelikult mu sees vaikne hääl karjus ja kisendas, et keegi ometigi märkaks mind, et keegi ometigi teeks mõne asja ära minu asemel. Jälle ummik – väsimus, läbipõlemine tööl, eraelus, isiklikul tasandil. Aga kui ikka ise ei ütle, siis ega keegi ei tea. See õppetükk tuli läbipõlemisest. Hakkasin tasapisi abipalumist harjutama. Algul väikeste asjadega, siis suurematega. Sõnavarasse ilmus „EI“. Loomulikult kiskus see kõik paadid nii kõikuma, kui vähegi sai. See oli nii ehk naa tulemas – kaos ja segadus, sest vanaviisi enam ei toiminud ja uut moodi veel ei osanud ega teadnud.

Kes mu tiibu kärpis või kärbib siiani?

Tiibu kärbivad erinevad olulised isikud meie elus ja see algab kohe päris alguses. Tee nii, tee naa, ära tee nii ja ära tee naa. Ole nii ja miks sa ei ole nagu teised, miks sa ei käitu nagu su õde või vend või naabrilaps? Tee nii nagu MINA ütlen, sest MINA tean, mis on sulle hea (isegi kui tegelikult reaalne kogemus puudub ja lapsevanemal on vaid raamatutarkus või nö. naabrinaise jutt). Söö seda ja see kell. Ära küsi miks, lihtsalt tee nagu kästakse (tegelikkuses ei tea vanem ise ka vahest miks just nii ja põhjusesse süüvimine on liialt aeganõudev, sest lihtsam on jätkata seda mida ise koges, kui mõelda, et ehk on mõni „juhend“ aegunud, sisutu või lihtsalt võimutsemine lapse üle). Loomulikult kuuluvad siia ka ühiskonnanormid ja ootused, et ikka oleks kergem juhtida, kontrollida ja ära kasutada. Kokkuvõttes on tulemuseks see, et kaob eneseusaldus, alaneb enesehinnang ehk eneseväärtustamine, väheneb teadlikkus iseendast ja kaob oskus enda eest seista. Kuigi, see kõik on taas jälle vajalik, sest selle kogemuseta ei õpiks ma iial otsima teisi lahendusi või vastuseid. Ehk ennem on vaja kogeda piiranguid ja raskusi, et leida see mis õigupoolest minu jaoks toimib – siit saab alguse tiivasirutamine!

Teiselt poolt me kärbime ise oma tiibu ehk jätkame õpetuste ja teadmistega, mis meile kodust on kaasa antud nii otseselt kui ka kaudselt (laps jälgib oma vanemaid ja salvestab 100% nii verbaalsed kui ka mitte verbaalsed sõnumid ja tegevused oma alateadvusesse. Kolmandaks eluaastaks on lapsel selged kõik kodused mustrid, käitumised, uskumused ja õpetused nii isalt kui ka emalt).

Miks see juhtub ja kes vastutab?

Selline ringiratast liikumine on suletud ja viib alati samasse punkti tagasi ning miskit ei muutu. See juhtub selleks, et õppida. Lapsena puuduvad meil oskused ja teadmised teha teisiti. Vanemad on autoriteedid ja laps usub tõsimeelselt, et vanemad teavad kõike. Seetõttu lasub lastevanematel suur vastutus, mitte ainult selles osas kuidas nad last kasvatavad vaid ka selles, millist eeskuju nad oma elu elades annavad. Lapsed mäletavad alati, sest nad on vahetud ja usaldavad, emotsionaalsed. Tänu emotsioonidele kleepub kõik alateadvusesse ja see ei unune ka siis, kui teadlikud mälestused on kustunud. Ka lapsevanemad olid kunagi lapsed ja ka nemad mäletavad alateadlikult või teadlikult aga mäletavad. Ükski õpetus, korraldus või reaktsioon ei tule tühjast kohast. Selle all on alati isiklik kogemus, ükskõik millisel kujul. Seega vastutavad esmalt need kes olid enne meid. Siis vastutame meie ja vastutavad ka need, kes on peale meid. Lapse vastutus on kasvada ja areneda. Füüsiline, emotsionaalne ja hingeline keskkond milles ta kasvab, on lapsevanema vastutada.

Kuidas oma inimtiivad tagasi saada?

Emotsioonid on kui teetähised. Hakka jälgima nö raskeid ja ärritust tekitavaid hetki. Näiteks kui äkki, ei tea kust, tekib raskustunne kehasse või kui pisiasjad ajavad närvi. Pane tähele kui tõstad liiga kergelt häält või vastupidi, soovid olla vait ja suhtlemine on väsitav. Või mis iganes muid reaktsioone, emotsioone ja käitumist, mis justkui ei ole adekvaatne antud olukorras. Kui tunned olevat end lõksus, kinni, elu on muutunud tuimaks ja igavaks jne. Ühesõnaga kõik, mis häirib või võiks olla teisiti aga ei tea kuidas ja miks nii on, siis see on märk, et su inimtiivad tahavad kasvada ja sirutuda. See viitab sellele, et läbi tuleb teha mingi protsess. Selgitada tiibade kadumise või kärbumise põhjused ning vabastada end haavadest, mis hoiavad elus tagasi. Mis see protsess endast kujutab, loe edasi Jutunurga rubriigist „Teadmisjanu“ artiklit: Mis loom see protsess on? Ja see ongi vastus küsimusele: „Kuidas oma inimtiivad tagasi saada?“ Link artiklile: https://minad.ee/mis-loom-see-protsess-on/