Keha vs Vaimsus
Kuula audiojutuna: https://anchor.fm/minade-audiokanal
või loe edasi siin:
Kirjutan viimasest kogemusest, mis liigitub minu „ämbrite“ alla. Kui sellele loole pealkiri panna, siis see võiks kõlada nii „Ma tegin seda endale jälle!?!?!“
Tore on tegeleda enesearenguga, näha muutusi endas ja teistes. Naudinguga jälgin pidevaid taipamisi ja protsesse. Seda juba palju aastaid. AGA õppetükk ootas koguaeg nurga taga ja nüüd ilmselt oli viimane piisk karikasse.
Niisiis, kogu selle meeletu enese muutmise rajal, jätsin alatasa tahaplaanile oma KEHA, KUS need protsessid ja muutused kõik aset on leidnud. Jah, KEHA, minu armsad käed ja jalad, kõht ja naba jne. Ikka ja jälle läksin järgmisele seminarile, kursusele või lugesin tarka raamatut. Ikka ja jälle võtsin vastu järgmise kliendi, kuigi ise vajasin pausi. Ja nii ma lükkasin edasi selle, mis oli vältimatu – füüsiline puhkus. See ei ole laisklemine, vaid reaalne kehaline vajadus lõdvestada lihased, lubada seedida infot ja toitu, anda puhkust pidevalt verd pumpavale südamele ja vereringele.
Mida toimekam olen, seda rohkem „mootor“ kuumeneb. Ja ülemäärane kuumus väljendub kehas põletiku või mõne vaegusena. Sümptomid on kerged tulema, arstid aga põhjust ei leia – kõik analüüsid on nagu õpikust. Seda viimast lauset olen mitmeid kordi kuulnud. Arst kehitab õlgu ja ütleb, et puhka ning vaata kuidas siis on. Mis puhkus?! Mul on pere ja laps, töö ja hobid, sõbrad ja muidugi vaba aeg, mida on vaja täita enesearenguga! Ja üleüldse, kui ma diivanil vedelen, siis ei saa kodus ükski asi tehtud! On tuttav tekst? Ühiskond ka pigem soosib tegusaid, kui neid kes oskavad väärtustada aega iseendale. Selliseid inimesi sageli peetakse ülbeteks egoistideks, kes teistega ei arvesta (egosid on mitu, kahjuks topitakse need kõik ühte patta. Tõde on aga see, et mõnda neist on meil vaja, mõni vajab avardamist ja mõni on vaid looriks tõelistele vajadustele mitte otsa vaatamiseks).
Jah palun, ma tahan olla egoist, kes täidab oma kaevu ennem, kui tõttab teistele appi. Minu kaevu sisu kvaliteedist sõltub, mida mul on teistele anda ja kas see toob kasu ühiskonnas laiemas plaanis või ainult mulle. Viimane variant ei ole jätkusuutlik, see kulutab mind ja teisi. Sellega ei loo midagi juurde vaid käiakse ringiratast. Ja just sellesse punkti olin ma endaga jõudnud. Minu kaev oli tühjaks saamas ja nüüd on viimane hetk seda parandada.
Muidugi olen koguaeg sellest teadlik olnud, et kehas toimuvad muutused kõige aeglasemalt ja viimasena. Kuid olen alati rääkinud, et teadmisest üksi ei piisa. Isegi mitte väga vaimses, spirituaalses või hingelises enesearengus. Füüsiline keha vajab toimimiseks ja toetuseks midagi muud, samal ajal kui mina oma „vaimsusega“ tegelen.
PS! Inimkeeli seletatuna – vaimsus ei ole miski vaim või hõljuv olend kõrgustes. See on iseendast teadlikuks saamise osa – üks osa endast, mis teab, tajub ja ühendub läbi intuitsiooni, sisetunnetuse ja taipamiste.
Kuidas siis on, kas „keha VS vaimsus“ või äkki hoopis „keha JA vaimsus“? Omal nahal kogesin, mida teeb keha, kui teda ei võeta kuulda, eiratakse ja peetakse vähe tähtsaks. Lõpuks võtab see üles sellised tuurid, et üks sümptom ilmneb teise otsa. Ja siis enam ei pääse, KEHA nõuab oma võla sisse.
Tänan keha, et oled valutanud, kange olnud, saatsid mind kiirabisse ja andsid põletiku. Tänan, et nii kaua vastu pidasid. Nüüd kuulen ja kuulan. Õpin aegajalt logelema ja diivanikaunistus olema, et sina saaksid seedida ja integreerida, seadistada ja puhata, puhastuda ja lõdvestuda. Sest me väärtustame selle jõudu hiljem!
