1. “Keha peab arvet” Aju, vaim ja keha traumast paranemisel. Bessel van der Kolk
Minu tunne raamatu lugemisest: raamatus toodud näiteid olid rasked ja vajasid külma närvi säilitamist.
Raamatu sisu minu jaoks: väga oluline raamat terapeutidele, kes puutuvad kokku traumatöödega. Selles raamatus on väga palju uuringuid, teadusliku infot ja näiteid erinevate teraapiaformaatide mõjust ajule, kehale ja reaktsioonidele. Lisaks on toodud mitmeid teisi võimalusi ja nende tulemustest. Põhjalik käsitlus traumatööst, kuidas trauma mõjub närviühendustele, aju funktsioneerimisele, keha reaktsioonidele ja mis siis täpselt toimub, kui trauma leiab inimese sees aset.
Mõned lõigud raamatu sisust:
“Trauma hõlmab alati seda, et inimest ei nähta, ei peegeldata ega võeta arvesse. Sellega on seotud peegelneuronid.”
“Emotsionaalne aju = imetaja aju = limbiline aju. Selle ajuosa areng algab peale lapse sündi. See on emotsioonide asukoht, ohu jälgija, kohtunik selle üle, mis on meeldiv ja mis hirmutav ning hindaja, mis on ellujäämiseks oluline ja mis mitte. See on keskne komandopunkt toimetulekuteks väljakutsetega, mida esitab elu meie keerulistes sotsiaalsetes suhtlusvõrgustikes.”
“Kui inimene tunneb end kaitstuna ja armastatuna, omandab aju vilumuse arvestamises, mängus ja koostöös; kui aga ollakse hirmunud ja tuntakse end soovimatuna, häälestab aju hirmu- ja hüljatustunde haldamisele.”
“Ravi peab taasaktiveerima võime teisi ohutult peegeldada ja nende poolt peegeldatud olla, kuid ka vastupanu teiste negatiivsete emotsioonidega kaasaminekule.”
“Ilma paindlike, aktiivsete otsmikusagarateta inimestest saavad harjumuse ohvrid ning nende suhted muutuvad pinnapealseteks ning rutiinseks. Leiutamine ja novaatorlus, uurimine ja imetlemine – need kõik on puudu traumeeritud inimesel.”
“Mida intensiivsem on emotsionaalsest ajust pärit sisemine, sensoorne signaal, seda vähem on ratsionaalne aju võimeline seda summutama.”
“5 meele kaudu tulevad signaalid taalamusse, limbilise süsteemi sees olevasse piirkonda. Taalamus segab kõik tajumisest saadud aistingud ühtlaseks autobiograafiliseks supiks – integreeritud ja sidusaks kogemuseks, mis ütleb: “Praegu toimub minuga see.” Siit saadetakse see edasi allapoole 1) amügdalasse (madal tee) – see on alateadvuslikus ajus – see tee on äärmiselt kiire. 2) Siit saadetakse edasi üles otsmikusagaratesse (kõrge tee), mille läbimiseks kulub ohtlikus olukorras mitu millisekundit rohkem. Taalamuse töövõime võib ka üles öelda. Siis kodeeritakse pildid, helid, lõhnad ja puudutused isoleeritud, üksteisest lahus asuvate fagmentidena ning normaalne mälutalitus laguneb koost. Aeg tardub paigale ja hetkel valitsev oht tundub kestvat igavesti.”
“Reprogrammeerimine käib ALT ÜLES ehk roomaja aju kaudu ehk hingamine, liigutused ja puudutuste kaudu (kehapsühhoteraapia).”
“Emotsionaalsus ja ratsionaalsus ei ole vastandid; emotsioonid omistavad kogemustele väärtuse ja on seega mõistuspärasuse (ratsionaalsuse) alusmüür. Inimese minakogemus on ratsionaalse ja emotsionaalse aju vahelise tasakaalu saadus. Kui need 2 süsteemi on tasakaalus, tunneme end iseendana.”
“Trauma tuum on eraldatus. Tervenemisel ei seisne väljakutse niivõrd selles, et kuidas kunagi toimunud kohutavaid sündmusi aktsepteerida vaid kuidas oma sisemiste tunnetuste ja emotsioonide üle kontroll saada. Tunnetamine, nimetuste omistamine ning määratlemine, mis mu sees toimub, on esimene samm paranemise poole.”
“Tühi pilk, hajali teadvus on bioloogilise tardumisseisundi väline väljendusvorm. Depersonalisatsioon on üks trauma põhjustatud ulatusliku dissotseerumise sümptimeid (nt. inimene ütleb sageli, et ei tunne midagi). Väljalülitunud klient – tema kõik (peaaegu) ajupiirkonnad on tummad, nad ei suuda ilmselt palju mõelda, sügavaid emotsioone tunda, mäletada ega aru saada, mis tegelikult toimub. Tavapärane psühhoteraapia on niisuguses olukorras sama hästi kui kasutu. Siin töötab ALT ÜLES teraapia ehk muuta kliendi füsioloogiat (alustades roomaja ajust ja lihtsatest funktsioonidest nagu hingamine, liikumine, puudutus) ehk tema suhet oma kehalistesse aistingutesse. Pluss õpetada klienti elama olevikus, tõsta elukvaliteeti ja taaselustada väljalülitatud ajupiirkonnad.”
“Kui organism on ellujäämisrežiimil (mida traumeeritud kliendid osaliselt või täielikult ka on), koondub selle energia nähtamatute vaenlaste eemale tõrjumiseks, mis ei jäta ruumi helluseks, hoolitsuseks ja armastuseks. See tähendab, et lähisuhted enda ja teistega, satuvad ohtu. Ka on ohus siis võime planeerida, kujutleda, olla loov, mängida, õppida ja märgata teiste inimeste vajadusi.”
“Süda, sooled ja aju suhtlevad omavahel intiimselt pneumogastrilise närvi kaudu. Seega tugevate emotsioonide korral on need 3 väga tugevalt mõjutatud. Süda ja sooled on kaks kõige tähtsamat organit. Seni kuni kontrollime emotsioone peas, ignoreerime me emotsioone kehas. Seda teeme enda tuimestamise läbi (nt. ained) või vabastatakse emotsioone endale viga tegemise läbi (nt. lõikumine). Selline keha ja vaimu vaheline suhe ongi kahesuunaline kommunikatsioon!”
“Trauma tuleb üles fragmentidena, tükk-tüki haaval. Ei tule järjekorras nagu poleks sel algust ega lõppu.”
“Elusündmused võivad muuta geeni käitumist aga ei mõjuta geeni struktuuri. Elusündmused võivad vallandada biokeemilisi sõnumeid, mis lülitavad need geeni käitumised sisse või välja, kinnitudes geeni välispinnale metüülgruppe (on edasikanduvad järglastele – protsess mida nimetatakse epigeneetikaks ehk keha peab arvet organismi sügavamal tasandil) ehk C ja H aatomite kobaraid, mistõttu geen muutub organismist saadud signaalidele rohkem või vähem vastuvõtlikuks.”
“Mida rohkem adrenaliini organismi eritub, seda täpsemini sündmus meelde jääb. Emotsionaalne ülepinge määrab mälestuse detailitäpsuse. Kuid ainult teatud piirini. Kui seisame silmitsi õudusega – eriti “vältimatu õudusega” tekib selles süsteemis ülekoormus ja see lakkab toimimast.”
“Ratsionaalne aju aitab meil mõista, kust on emotsioonid pärit (nt. isa lõi mind, seetõttu ei usalda ma ühtegi meest). Sellegipoolest ei suuda ratsionaalne aju TÜHISTADA emotsioone, aistinguid või mõtteid. Arusaam MIKS sa teatud viisil end tunned, ei muuda seda KUIDAS sa end tunned. Kuid see võib sind säästa allaandmisest neile intensiivsetele reaktsioonidele. Sellegipoolest, mida laastatum inimene on, seda enam jääb ratsionaalne aju emotsioonide suhtes tagaplaanile. Ratsionaalsel ja analüütilisel ajul ei ole otseühendust emotsionaalse ajul, kus paikneb enamik trauma jälgi. Kuid mediaalsel prefrontaalkorteksil ehk minateadlikkuse keskusel on see ühendus olemas.”
“Traumast tervenemise tuum on teadvelolek. Kehateadlikus viib kontakti oma sisemaailmaga, oma organismi maastikuga. Pelgalt oma reaktsiooni märkamine (ärritus, ärevus jne.), avab muud võimalused lahenduseks automaatsetele reaktsioonidele. See aitab nihutada perspektiivitunnetust. Pöörates rohkem tähelepanu oma keha aistingutele, saame jälgida oma emotsioonide tõusu ja mõõna ning sellega koos suurendada kontrolli enda üle. Traumeeritud inimene pelgab oma emotsioonide tundmist, sest nende endi keha aistingutest on saanud vaenlased. Emotsionaalne aju genereerib neid aistinguid uuesti ja uuesti, kuniks neid adresseeritakse. Oma kehalisi reaktsioone jälgima ja tundma õppimine (ka taluma õppimine) on mineviku turvalise külastamise eeltingimus.”
Nagu see lühike nope raamatust näitab, on seal väga palju olulist infot traumaga tööks ning mõistmaks, mis siis ikkagi ajus, kehas ja organismis toimub. Minu jaoks oli tasakaalus ka lahenduste ja erinevate töövõimaluste pakkumine ning lahti seletamine teaduslikult, teraapiavõtmes ning inimlikul tasandil. Raamat on mitmekülgne, tiheda sisuga ja kindlasti on raha väärt. Kindel raamat terapeudi töökapil!
Meeldivat lugemiselamust!
