Minu tunne raamatu lugemisest: tunnistamine, kus ise olen olnud või olen hetkel. Palju ära tundmisi isiklikust elust.

Raamatu sisu minu jaoks: raamat on väga eluline, sest tegemist on reaalsete inimeste ja nende lugudega. Väga meeldis, et Gabor isiklikult on nende inimestega suhelnud ning leidnud seosed haiguse, käitumise ja arengutraumade vahel. See raamat kinnitab veelkord, kui oluline roll on emotsioonidel meie elus. Millised on tagajärjed siis, kui kaldume iseendast kõrvale. Ja kuna see kordub igas loos, siis raamatu lõpuks on kerge mõista või aimata, mida on vaja ette võtta, et terveneda või leevendada haigusi. Klassikaline meditsiin välistab stressi mõjud tervisele, mis on tingitud elukogemustest tulenevate emotsionaalsete allasurumiste tagajärjel ja kuidas inimene seetõttu elus käituma või reageerima hakkame. Soovitan lugeda igal ühel, sest raamat sisaldab palju olulist iseenda stressi kaardistamiseks. Ja Gabor toob juurde ka palju füsioloogilisi, anatoomilisi ja bioloogilisi selgitusi, mis kehas toimub stressiga – mis aktiveerub, kuidas üks kehasüsteem mõjutab teist. Minu jaoks tähendab see, et see on tõenduspõhine.

Mõned lõigud raamatu sisust:

“Inimesed on alati intuitiivselt mõistnud, et vaim ja keha ei ole teineteisest lahus. Nüüdisaeg on toonud endaga kaasa kahetsusväärse dissotsiatsiooni, lõhe selle vahel, mida me teame kogu oma olemusega ja mida meie mõttemeel tõeks peab.”

“Minu eesmärk selles teoses on kirjutada stressi mõjust tervisele, eriti varjatud stressi omast, mida me kõik tekitame, aluseks varases elus omandatud programm, muster, mis on nii sügav ja peen, et tundub olevat justkui meie tõelise mina osa.”

“Paljud arstid läbi sajandite on jõudnud arusaamisele, et emotsioonid on haiguse põhjuste või tervise taastamisega sügavalt seotud.”

“Meie immuunsüsteem ei eksisteeri igapäevakogemusest lahus. Näiteks on tõestatud, et tervete noorte inimeste normaalselt toimiv immuunkaitse on lõpueksamite pinge all olevate meditsiinitudengite puhul allasurutud.”

“Stressikirjanduses kirjeldatud hulgiskleroosi patsiendid ja kõik need, keda mina intervjueerisin, on asetatud Chicago uuringus kasutatud õnnetute laboriloomadega sarnasesse positsiooni: lapsepõlve kasvatus jättis nad akuutse ja kroonilise stressi ees kaitsetuks ning nende võime kasutada vajalikku võitle-või-põgene-käitumist sai kahjustatud. Põhjapanevaks probleemiks ei ole mitte väline stress, nagu näiteks uuringutes tsiteeritud elusündmused, vaid keskkonnast tingitud abitus, mis ei luba reageerida normaalselt kas võideldes või põgenedes. Selle tagajärjel tekkinud sisemine stress surutakse alla ja see muutub seetõttu nähtamatuks. Lõpuks ei kogeta rahuldamata vajadusi või sundi rahuldada teiste vajadusi enam stressi tekitavana. See tundub normaalne. Ja inimene on tehtud relvituks.”

“Otsustava panuse pahaloomulise haiguse tekkele annavad psühholoogilised mõjud läbi vastastikuste ühenduste, mis seovad keha stressisüsteemi komponente: närve, endokriinnäärmeid, immuunsüsteemi ja ajukeskusi, kus tajutakse ja töödeldakse emotsioone. …. Bioloogilised ja psühholoogilised mõjud ei ole iseseisvad; kumbki esindab supersüsteemi toimimist, mille koostisosi ei saa enam pidada eraldiseisvateks või autonoomseteks mehhanismideks.”

“PNI-süsteemi (psühhoneuroimmunoloogia) südames on jada hüpotalamus-ajuripats-neerupealised ehk HPA-telg. Just HPA-telje aktiveerimise kaudu panevad nii psühholoogilised kui füüsilised stiimulid keha ohule reageerima. Psühholoogilisi stiimuleid hinnatakse kõigepealt limbilise süsteemina tuntud emotsioonikeskustes, kuhu kuuluvad mõned ajukoore osad ja samuti sügavamad ajustruktuurid. Kui aju tõlgendab sissetulevat infot ohuna, paneb hüpotalamus ajuripatsit eritama adrenokortikotroopset hormooni (ACTH). ACTH omakorda paneb neerupealise koore eritama vereringesse kortisooli. Selle hormoonide kaskaadiga samaaegselt saadab hüpotalamus sümpaatilise närvisüsteemi – närvisüsteemi võitle-või-põgene osa – kaudu sõnumeid neerupealise säsile. Neerupealise säsi valmistab ja eritab võitle-või-põgene hormooni adrenaliini, mis stimuleerib koheselt südame-veresoonkonda ja närvisüsteemi. Needsamad mõjutused, mida organism tõlgendab suurima tõenäosusega emotsionaalselt stressirohkena, on mitte üllataval kombel ka HPA-telje jaoks kõige võimsamad psüühilised päästikud: “Selliseid psühholoogilisi tegureid nagu ebakindlus, konflikt, kontrolli puudumine ja informatsioonipuudus peetakse kõige stressirohkemateks stiimuliteks ja need aktiveerivad tugevalt HPA-telje. HPA tegevuse kohese allasurumise tulemuseks on kontrolli tunne ja teostav käitumine (Jaana Saare märkus: mis on illusoorne ja düsfunktsionaalne kontrollitunne ning ebaadekvaatne käitumine, mis ei vasta reaalsele situatsioonile, vaid minevikust pärit sündmuse kordumise tundele).“